Kui muidu pidi põhjapõtrade nägemiseks asulast välja sõitma, siis nüüd on põtrade jälgi juba väga asula lähedal ja suisa seeski. Ilmselt liiguvad nad oma talvekodudesse inimese hoole alla, kuna metsas (nii paksu lume sees) on neil juba raske liigelda. Ma ei ole neid maja ümber näinud, aga nende jäljed lähevad küll mööda maja lähedal asuvat kergteed.
See põhjapõdrandus tundub päris põnev. Need pool-kodustatud loomad (keda pidavat Lapimaal kokku olema ligikaudu sama palju kui inimesi) on kõik karjuste omad, metsikuid põhjapõtru siin ei ole. Vahepeal kogutakse loomad kokku, et nad ära lugeda ja vajadusel märgistada. See kogumise protseduur tundub üsna keeruline - nad on ju igal pool :) Soomes võib igast Euroopa Liidu riigi kodanikust saada põhjapõdraomanik, aga Rootsis ja Norras on see õigus vaid saamidel (allikas: kõikvõimas Internet.)
Talvisel ajal on põhjapõdrarakendiga saanisõidud väga populaarsed. Päris Jõuluvana tunne võiks peale tulla :) Kirjelduse järgi on see rohkem selline spirituaalne mõnus sõit, kuna põdrad on pigem aeglased sörkijad ja metsikut adrenaliinielamust see ilmselt ei paku. Kuna tegemist on turistidele suunatud sõitudega, siis on nii põdra- kui koerarakendi sõitude hinnad muidugi väga kõrged, aga eks paistab, äkki leiame põdrasõiduks sobiva aja ja võimaluse :)
Kuigi meil on lumi juba paar nädalat olnud, läksin samuti kaasa lumevaimustusega, mis Eestis tekkis, ja läksime avastama üht seni käimata suunda. Kõigepealt vaatasime hobuseid, aga väga lähedale ei julgenud minna, kuigi Remmi arvas, et peaks neile "Auh" ütlema, seega oleks olnud harjumise mõttes hea neid lähemalt vaadata. Need hobused on meie majast umbes kümne minuti tee kaugusel (ühest metsatukast läbi) ja sealt oleme korduvalt mööda jalutanud, aga seekord otsustasime edasi minna teist teed mööda.
See tee viis väga mõnusasse metsa, kus olid väga head ja tugevad mootorsaanirajad sisse sõidetud. See mets on tõenäoliselt parim(kui ma näiteks homme mingit veel lahedamat kohta ei leia) looduslik jalutamispaik, mis siin läheduses leida on (meie majale väga lähedal on ka hea mets, aga see on ikkagi nii väike, et üle tunni aja seal jalutada ei saa, kui ringiratast käima ei hakka). Meie kõndisime põhiliselt lennujaama ümbritseva tara ääres, aga radu läks metsa vahel ka mujale, nii et avastamist on veelgi. Tagasi otsustasime tulla mööda maanteed ja läbi Sodankylä, nii et kokku tuli üks suur ring. Remmi on igatahes rahul, sõi kõhu täis ja põõnab nüüd.
Ja eile oli Remmil pesupäev. Ning täna sain talt poole koera jagu lahtist karva ära kammida. Lisaks ülepäevasele kammimisele, mille käigus alati mitu peotäit karvu ära kammin. See koerake on vist üleni karvadega täidetud, muudmoodi see loogiline ei ole :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar