Neljapäev, 3. detsember 2015

Poro iga nurga peal

Kõige lihtsam ja tõestatum viis kogeda midagi toredat/ilusat/naljakat, on jätta maha fotoaparaat, millega seda jäädvustada.

Ma olen juba mitu korda sellisesse olukorda sattunud. Näiteks ükskord jooksis praktiliselt kesklinnas meile vastu üks jänes, kes jäi veel tükiks ajaks justkui poseerima. Teine kord oli haruldane päikeseline ja jube külm päev, mis oli aga nii ilus. Päike värvis kõik mõnusalt pastelseks, jõgi auras intensiivselt, oli osaliselt vaba ja osaliselt jäätunud ning kaetud huvitavate jäämoodustistega. Sellest sain küll lisaks mälupildile ka telefonipildi.



Täna läksime aga üsna tavapäraseks saanud jalutuskäigule jõepromenaadil. Seda olen ma juba ühe ja teise nurga alt pildistanud, nii et seekord ei hakanud kaamerat kaasa vedama. Kuna seal kedagi ei olnud, siis mõtlesin, et ehk saan Remmi lahtiselt lumepalli järele jooksmagi lasta. Vaevalt olin selle mõtte ära mõelnud, kui ühest teeotsast promenaadile siiski ka teised jalutajad ilmusid. Täpsemalt siis kaks põhjapõtra. Nad pidid siiajõudmiseks pika tee läbi küla käima, kuna teiselt poolt on promenaad täielikult jõega piiritletud ja jõgi veel jääs ei ole.

Kui olin oma esimese imestuse ära imestanud, panin väheke tempot juurde, kuna esimene põder hakkas õige uljalt edasi sörkima ja ma ei olnud kuigi huvitatud Remmi ja põtrade lähikohtumisest. Remmile põdrad ei meeldi (või siis meeldivad väga-väga, oleneb kuidas võtta) ja põtrade seisukohta ma ei tea, aga kuna tegu on ikkagi üsna massiivse sarvilise loomaga (mitu korda väiksemad kui meie metsade pruun põder, aga kaaluvad ikka üle 100 kg), siis ei soovinud ka katsetada.

Promenaadi keskel, neeme tipu lähedal, on grillikoda ja välikäimlad. Otsustasin seal oodata, kuni porod mööda sörgivad, kuna nad lähenesid kiirelt ja me poleks jõudnud nende eest ära põgeneda. Panin Remmi ühte käimlasse kinni ja ise plaanisin vähemalt telefonigagi pilti teha, kuna ma polnud nii lähedalt jalgsi olles porot näinudki. Ja veel sellises naljakas kohas. Põdrakesed jäid mind eemalt korra imestunult piidlema, aga siis otsustasid, et julgevad ikka mööda minna. Mina olin juba peaaegu valmis pilti tegema, tahtsin veel hetke oodata, et nad mõne meetri lähemale tuleksid, kui mu aiföön (iPhone) mõtles, et "Ahaa, akutase on jõudnud KRIITILISE 43 protsendini. Olen ühe puhkuse ära teeninud." Ja lülitus välja enne, kui ma ühtegi pilti oleks saanud. Mh. MHH.

Kuna nad tundusid ühed mõistlikud porod olevat ja mu endine väike hirm paistis olevat asjatu, siis võtsin Remmi välja ja asusime seekord hoopis ise jälitajate rolli. Aegajalt põdrad seisatasid ja hindasid meid pika pilguga, mistõttu jäime ka meie seisma (kuigi Remmi oleks meeleldi neid lähemalt uurinud), et neid mitte liialt ärritada. Mõnda aega saime niimoodi nende järel kõndida, kuni nad puude vahele põikasid ja meie rahulikult oma teed jätkasime. Selline väike seiklus siis tänases päevas.

Muide, mul ei ole midagi isiklike mälupiltide vastu, paljudes olukordades on need kindlasti väärtuslikumadki kui fotod, aga vahel kohe tahaks pilti ka teha ja oma nähtut teistegagi jagada :)

Aga et päris porota ei jääks, siis lisan siia ühed varasemad pildid: