Poro iga nurga peal

Kõige lihtsam ja tõestatum viis kogeda midagi toredat/ilusat/naljakat, on jätta maha fotoaparaat, millega seda jäädvustada.

Ma olen juba mitu korda sellisesse olukorda sattunud. Näiteks ükskord jooksis praktiliselt kesklinnas meile vastu üks jänes, kes jäi veel tükiks ajaks justkui poseerima. Teine kord oli haruldane päikeseline ja jube külm päev, mis oli aga nii ilus. Päike värvis kõik mõnusalt pastelseks, jõgi auras intensiivselt, oli osaliselt vaba ja osaliselt jäätunud ning kaetud huvitavate jäämoodustistega. Sellest sain küll lisaks mälupildile ka telefonipildi.

Täna läksime aga üsna tavapäraseks saanud jalutuskäigule jõepromenaadil. Seda olen ma juba ühe ja teise nurga alt pildistanud, nii et seekord ei hakanud kaamerat kaasa vedama. Kuna seal kedagi ei olnud, siis mõtlesin, et ehk saan Remmi lahtiselt lumepalli järele jooksmagi lasta. Vaevalt olin selle mõtte ära mõelnud, kui ühest teeotsast promenaadile siiski ka teised jalutajad ilmusid. Täpsemalt siis kaks põhjapõtra. Nad pidid siiajõudmiseks pika tee läbi küla käima, kuna teiselt poolt on promenaad täielikult jõega piiritletud ja jõgi veel jääs ei ole.

Kui olin oma esimese imestuse ära imestanud, panin väheke tempot juurde, kuna esimene põder hakkas õige uljalt edasi sörkima ja ma ei olnud kuigi huvitatud Remmi ja põtrade lähikohtumisest. Remmile põdrad ei meeldi (või siis meeldivad väga-väga, oleneb kuidas võtta) ja põtrade seisukohta ma ei tea, aga kuna tegu on ikkagi üsna massiivse sarvilise loomaga (mitu korda väiksemad kui meie metsade pruun põder, aga kaaluvad ikka üle 100 kg), siis ei soovinud ka katsetada.

Promenaadi keskel, neeme tipu lähedal, on grillikoda ja välikäimlad. Otsustasin seal oodata, kuni porod mööda sörgivad, kuna nad lähenesid kiirelt ja me poleks jõudnud nende eest ära põgeneda. Panin Remmi ühte käimlasse kinni ja ise plaanisin vähemalt telefonigagi pilti teha, kuna ma polnud nii lähedalt jalgsi olles porot näinudki. Ja veel sellises naljakas kohas. Põdrakesed jäid mind eemalt korra imestunult piidlema, aga siis otsustasid, et julgevad ikka mööda minna. Mina olin juba peaaegu valmis pilti tegema, tahtsin veel hetke oodata, et nad mõne meetri lähemale tuleksid, kui mu aiföön (iPhone) mõtles, et "Ahaa, akutase on jõudnud KRIITILISE 43 protsendini. Olen ühe puhkuse ära teeninud." Ja lülitus välja enne, kui ma ühtegi pilti oleks saanud. Mh. MHH.

Kuna nad tundusid ühed mõistlikud porod olevat ja mu endine väike hirm paistis olevat asjatu, siis võtsin Remmi välja ja asusime seekord hoopis ise jälitajate rolli. Aegajalt põdrad seisatasid ja hindasid meid pika pilguga, mistõttu jäime ka meie seisma (kuigi Remmi oleks meeleldi neid lähemalt uurinud), et neid mitte liialt ärritada. Mõnda aega saime niimoodi nende järel kõndida, kuni nad puude vahele põikasid ja meie rahulikult oma teed jätkasime. Selline väike seiklus siis tänases päevas.

Muide, mul ei ole midagi isiklike mälupiltide vastu, paljudes olukordades on need kindlasti väärtuslikumadki kui fotod, aga vahel kohe tahaks pilti ka teha ja oma nähtut teistegagi jagada :)

Aga et päris porota ei jääks, siis lisan siia ühed varasemad pildid:

Ilmataat ja jõulutaat

Kui ma arvasin, et tulen kuskile väga külma kohta, siis minu õnneks see siiski (veel) nii ei ole. Kahtlemata jõuavad ka külmad ilmad siia kohale, ka praegu muutub siin ilm kiiremini kui teismelise tujud. Kui ühel päeval tegin natuke liiga pika jalutuskäigu ja lõpus hoidsin kindaga ninast kinni, et see ikka alles jääks, kuna oli -16 kraadi, siis järgneval päeval olin juba valmistunud. Pakkisin end eriti paksudesse vammustesse ja olin valmis vastu astuma... sellele palavusele, mis mind õues ootas, kuna oli vaid -4 kraadi. Ja edasi on olnud neli päeva 0-lähedane sulailm. Täna hakkas suisa lörtsi sadama.

Kohalikust elust veel nii palju, et siin on (üllatus-üllatus) Soome kelk ehk siis tõukekelk väga au sees. Kui ma siin püsielanik oleksin, siis soetaksin kindlasti endalegi. Nii mõnus tundub kelguga läbi lumise linna tuhiseda - on mugav poes käia (poe ukse taga on kogu aeg paar kelku ka pargitud), saab kerge jalavaevaga ringi liikuda ja tundub üsna lõbus ka. Võib sõbra ka kelgu peale istuma panna, kui soovi on :)

Eile tähistati ka Sodankyläs ameerikalikku "püha" Black Fridayd, mille raames oli enamik kauplusi kauem lahti ja ühtlasi anti jõuluhooaja avapauk. Väikese koha kohta oli üritust kui palju! See hakkas juba kell 5 õhtul. Lasti jõulumuusikat, avatud oli mitu putkat, kus sai kohvi või sooja suppi soetada, sai teha väikese ringi põhjapõtradega (kokku oli kolm põtra, igaühel oma saanike taga ja omavahel olid kõik järjestikku ühendatud. Tagumised põdrad tatsusid väga kuulekalt esimese põdra järgi). Meie sinna sõitma ei läinud, kuna ma ei tahtnud, et lapsukesed minu pärast kauem ootama peaksid, nimelt moodustus pikk järjekord põhiliselt lastest. Lisaks sai juttu ajada uhke jõulumehega :) 

Pool kaheksa suundus rongkäik ühelt platsilt teisele, kus olid veel mõned esinemised ja õhtu lõpetas suurejooneline ilutulestik (see ei jäänud ilmselt eriti alla paljudele uusaasta ilutulestikele mis Eestis on). 

Fotoka suutsin ma maha jätta, nii et lisan mingid udused telefoninikerdised, et natukenegi olustikku edastada. Oli tore ja uhke üritus :)

Lisaks lendas seal ringi mitu drooni (üks oli üsna ilutulestiku lähedal ka, päris julge drooniomanik) ja ühe drooni video on juba kiirelt üles laetud, nii et panen siia ka selle lingi. 

Video:

https://www.facebook.com/korvasamppa/videos/10153360702060369/

Põdrad ja hobused

Kui muidu pidi põhjapõtrade nägemiseks asulast välja sõitma, siis nüüd on põtrade jälgi juba väga asula lähedal ja suisa seeski. Ilmselt liiguvad nad oma talvekodudesse inimese hoole alla, kuna metsas (nii paksu lume sees) on neil juba raske liigelda. Ma ei ole neid maja ümber näinud, aga nende jäljed lähevad küll mööda maja lähedal asuvat kergteed.

See põhjapõdrandus tundub päris põnev. Need pool-kodustatud loomad (keda pidavat Lapimaal kokku olema ligikaudu sama palju kui inimesi) on kõik karjuste omad, metsikuid põhjapõtru siin ei ole. Vahepeal kogutakse loomad kokku, et nad ära lugeda ja vajadusel märgistada. See kogumise protseduur tundub üsna keeruline - nad on ju igal pool :) Soomes võib igast Euroopa Liidu riigi kodanikust saada põhjapõdraomanik, aga Rootsis ja Norras on see õigus vaid saamidel (allikas: kõikvõimas Internet.) 

Talvisel ajal on põhjapõdrarakendiga saanisõidud väga populaarsed. Päris Jõuluvana tunne võiks peale tulla :) Kirjelduse järgi on see rohkem selline spirituaalne mõnus sõit, kuna põdrad on pigem aeglased sörkijad ja metsikut adrenaliinielamust see ilmselt ei paku. Kuna tegemist on turistidele suunatud sõitudega, siis on nii põdra- kui koerarakendi sõitude hinnad muidugi väga kõrged, aga eks paistab, äkki leiame põdrasõiduks sobiva aja ja võimaluse :) 

Kuigi meil on lumi juba paar nädalat olnud, läksin samuti kaasa lumevaimustusega, mis Eestis tekkis, ja läksime avastama üht seni käimata suunda. Kõigepealt vaatasime hobuseid, aga väga lähedale ei julgenud minna, kuigi Remmi arvas, et peaks neile "Auh" ütlema, seega oleks olnud harjumise mõttes hea neid lähemalt vaadata. Need hobused on meie majast umbes kümne minuti tee kaugusel (ühest metsatukast läbi) ja sealt oleme korduvalt mööda jalutanud, aga seekord otsustasime edasi minna teist teed mööda. 

See tee viis väga mõnusasse metsa, kus olid väga head ja tugevad mootorsaanirajad sisse sõidetud. See mets on tõenäoliselt parim(kui ma näiteks homme mingit veel lahedamat kohta ei leia) looduslik jalutamispaik, mis siin läheduses leida on (meie majale väga lähedal on ka hea mets, aga see on ikkagi nii väike, et üle tunni aja seal jalutada ei saa, kui ringiratast käima ei hakka). Meie kõndisime põhiliselt lennujaama ümbritseva tara ääres, aga radu läks metsa vahel ka mujale, nii et avastamist on veelgi. Tagasi otsustasime tulla mööda maanteed ja läbi Sodankylä, nii et kokku tuli üks suur ring. Remmi on igatahes rahul, sõi kõhu täis ja põõnab nüüd. 

Ja eile oli Remmil pesupäev. Ning täna sain talt poole koera jagu lahtist karva ära kammida. Lisaks ülepäevasele kammimisele, mille käigus alati mitu peotäit karvu ära kammin. See koerake on vist üleni karvadega täidetud, muudmoodi see loogiline ei ole :)

Et siis... mis siin siis nüüd tehakse?

Eestis käidud nagu naksti.

Rovaniemi lennujaama tagasi jõudes oleksin pidanud 2 tundi bussi ootama, nii et kujutage ette mu õnne, kui ma jalutasin õigesse peatusesse ja sinna täpselt üks väike marsruuttakso ette sõitis, Sodankylä kiri ees säramas. Astusin sisse, soetasin pileti ja kirjutasin Veikole oma suurest vedamisest. Kümme sekundit hiljem sain kõne: "Tule kohe välja! Me oleme viie minuti pärast lennujaamas, tulime Remmiga sind üllatama." Tore üllatus, kuigi üllatusmoment kujunes natuke teistsuguseks, kui ette kujutatud oli :)

Lumi on metsa vahel juba umbes põlvini, aga sellest pole hullu midagi. Kartsin küll, et sügava lumega metsa ei pääse, aga õnneks eksisin. Nimelt kohalikud on enda mootorsaanid välja ajanud ja paarutavad nendega igal pool ringi. Mootorsaani jälgedes on aga väga hea metsas jalutada. Remmi on endiselt lumest ülimas vaimustuses - ta on vist üks õige talvekoer ikka. Uuristab peaga lume sisse koopaid, püherdab ja jookseb ülientusiastlikult edasi-tagasi, sest lumi on maas!! Jee!

Mina aga mõtlen, et mis siis nüüd tehakse? Pildistamiseks eriti tingimusi pole - esiteks on isegi valgel ajal veidi hämar, teiseks palju ma neid valgeid puid ja lumevälju ikka pildistan? Värvide "kadumisega" on enamik kohad üsna ühte nägu läinud. Õnneks temperatuur on endiselt väga mõistlik (-5 kraadi päeval), seega jalutuskäike pole külma tõttu lühemaks pidanud jätma. 

Oleksingi kirjutanud, kuidas me sel nädalavahetusel Rovaniemi läheme, aga seegi üritus jäi hoopis ära. Tubaseid tegevusi on mul muidu küllaga - võtsin pliiatsid ja paberid kaasa ja hulga raamatuid, võiksin selle ebaloogilise soome keele õpiku jälle kätte võtta, võiksin ootele jäänud projektidega edasi tegeleda või mingit toredat käsitööd teha(kui materjalid soetada). Valikut on, nii et tuleb lihtsalt kuskilt alustada :)

Lumest joobunud

Langeb lund, langeb lund

Kuna vahepeal pole lumesadu lakanud, võib juhtuda, et tänane metsajalutuskäik on tükiks ajaks viimane. See oli juba paras katsumus, kuna lumi tahtis üle saapasääre tulla ja sumpamist oli omajagu. Homme lähen ma aga Eestisse ja tagasitulekuks lubatakse suisa lumetormi, nii et ei tea mis lumekuhjad siis veel ees ootavad. 

Remmi on aga vanas eas veel uue hobi leidnud ja eriliseks jäljekütiks hakanud. Ta nuhib enneolematu huviga iga jälge, mis värskele lumele tekkinud on (neid on siin palju - põtrade, kitsede, rebaste jälgi). Tema kirge pidurdab aga kahjuks julm perenaine, kes teda pidevalt rihma otsas hoiab, et vapper jäljeajaja suures tuhinas kuskile teadmatusse ei kaoks. 

Tähelepanekud

Vahepeal satun lugema mõne oma tuttava välismaa-blogi (blogid on ikka lahedad asjad küll, nii hea end kursis hoida teiste tegemistega või saada vahetu kogemus mingist põnevast riigist/linnast/kohast) ja mõtlen, et ma olen ikka täitsa haruldus, tulles põhja poole. Enamasti on mineku eesmärgiks vist soojus ja palmid ja merelained, mitte pimedad lumised talveööd ja virmalised (mida ma veel näinud kahjuks pole, aga pole öösiti ka varitsemas käinud). Olen ise ka pigem soojalemb ja samas on huvitav näha teistsugust kultuuri, aga siin on seevastu oma võlud. Kodune tunne, aga ometi nii teistmoodi. Polegi ammu üht korralikku talve näinud ja siin saan seda kindlasti näha oi-oi kui palju. Lisaks on minu jaoks linnamelust, kultuurielamustest ja arhitektuurist veel põnevam huvitav loodus. Nii kaua kuni siin veel valgust on (hetkel u. 8.30-16.00), saan siin küllaga looduses mütata.
Minult on küsitud, mida ma siin siis teen. Ja hetkel ongi minu päeva lemmikosaks pikad päevased jalutuskäigud. Peangi hakkama uusi radu leiutama, sest ümbruskond on enamjaolt juba läbi uuritud.

Siinoldud aja jooksul on ka mõned tähelepanekud tekkinud. Elu Sodankyläs paistab vaikne ja turvaline. Jalgrattad, lapsevankrid, muruniidukid jäetakse ukse ette muretsemata, et need sealt ära kaovad. Ühishoovis asuvate panipaikade seintel on korralikud tulekustutikapid ja lumelabidad ja need kustutid ja labidad on päriselt ka seal, mitte ei ole ära veetud. Üldse ei paista siinsetel inimestel olevat sellist privaatsusevajadust nagu Eestis palju kohtab. Näiteks on siin väga haruldane vaatepilt, kui maja ümber on aed. Enamik ridaelamubokse, ühepereelamuid (neid paistab vähem olevat) on ilma aedateta. Koerte jaoks on ehitatud eraldi aedikud. 

Rääkides koertest, siis kui tahad pakkuda koerale palju liikumist ja seda ka vabaduses, siis tuleb vist olla jahimees ja koeraga jahil käia. Koerad lahti olla ei tohi (ja ei ole ka kuigi turvaline, sest siin on tohutult palju põhjapõtru, jäneseid, rebaseid, oravaid ja muid loomi) ja mingit alternatiivi vabalt liikumiseks ka siin pole. Olgu, Sodankyläs on uhkete kirjadega "koerapark", mis on kividega kaetud kümme ruutmeetrit, mille keskel on post. Aga paraku ei saaks seal isegi chihuahua-mõõtu koer hoogu sisse, rääkimata suuremast, kelle jaoks on see puhas mõnitus. Käisin seda Remmiga vaatamas ja ta seisis ukse juures ja ootas, et me juba edasi jalutaks, kuna nii väikeses aedikus midagi teha küll ei ole. Niisama jalutamiseks on head kergliiklusteed ja palju toredaid kohti, aga vahel tahaks ju vabalt kasvõi pallile järele joosta...

Juhhuu, mul on nii lõbus siin koerapargis

Siis olen veel märganud, et siin jälgitakse kõnniteedel väga hoolega parempoolset liiklust. Eks see ole Eestis ka nii, aga seal on ikka rohkem juhuslik, vähemalt minule pole see eraldi silma hakanud. Ma olen Remmiga harjunud pigem vasakul pool käima, kuna mul on mugavam, kui Remmi on mu vasakul küljel(kõrvalkäimise pool ka ju) ja teeserva pool mitte keskel. Aga siin läheme ikka paremale, kui ei taha kellegagi kokku põrgata, kuna 90% juhtudest jalutatakse/sõidetakse rattaga just paremal pool.

See ei tule vist kellelegi üllatuseks, et ma pole kohanud veel ühtki mossis/torssis ega isegi neutraalset teenindajat. Seninähtutest kõik on olnud rõõmsa olekuga ja naeratavad. Eks neil ongi põhjust rahul olla, kui töötingimused nii head on. Poodide lahtiolekuajad on lühemad ja pühadel on poed kinni (mitte-toidupoed on enamjaolt ka pühapäeviti kinni) ning palk vastab ilmselt normaalsele tasemele (uurinud küll pole, aga kuna siin isegi koristaja palk on väga mõistlik ja normile vastav, siis küllap ka teenindaja palk seda on).

Osavalt teemalt vahetades mainiksin, et meil tuli lumi maha. Eks ole näha, kas see püsima jääb, sest see on jõudnud juba sulada ja juurde sadada, aga hetkel on valge vaip maas ja sajab ka juurde. Remmi võttis lume vastu samasuguse entusiasmiga nagu iga uue aastaajaga kaasneva - püherdades (talvel püherdab lumes, kevadel lume alt sulanud niiskes heinas, suvel värskel murul. Vaid sügisel ei ole midagi konkreetset, kus talle püherdada meeldiks)

Nädalavahetusel käisime ka mõnusal pikal rabarajal. See raba oli väga suur ja harjumatult lage. Talviseks ajaks on sinna ka mootorsaaniteed ära märgitud, mis võib päris põnev kogemus olla. Me jalutasime väikese vaatetornini ja ringiga tagasi. Kahes kohas olid ka korralikud grillikohad, kus ka külmal ajal mõnus grillida oleks. Kokku oli see rabaring umbes 8 km.

Ja seekord lisan lõpetuseks pildid mu meelelahutusest. Telekat, kust keelt õppida ja millega niisama aega surnuks lüüa, mul veel õnneks/kahjuks ei ole, aga selle asemel sain lahenduse müsteeriumile, miks sihvkad linnumajast nii kiiresti ära kaovad ja kes nende koori maha viskab. See linnumaja on suure toa akna taga, nii et saan jälgida nii sulelisi kui karvaseid "linde."

Avastamisretkedel

Eelmisel nädalal käisime läbi erinevaid teid, et Sodankyläs paremini orienteeruda oskaks.

Teisel pool jõge, keskuse pool, oleme aga jalutamas ainult korra käinud(see viga saab ilmselt sel nädalal parandatud), kui läksime uudistama jõeäärset promenaadi. 

Kitineni ja Jeesiöjoki jõgede kaldal kulgeb ilus mõnekilomeetrine promenaad sillakeste ja infotahvlitega. Promenaad algab Kitineni kaldalt, teeb tiiru väikesel poolsaarel(Pappilanniemi), mille juures saavad kaks jõge kokku ja jätkub juba Jeesiöjoki kaldal. See rada on osaliselt ka valgustatud, nii sobib ilmselt jalutamiseks ka pimedal ja lumisel ajal. 

Kitineni kaldal, üsna promenaadi alguses, on kunagine saamide külapaik. Nüüd aga elavad seal vist päkapikud :)

Jõeäärne promenaad

Kitinen (pildil) ja Jeesiöjoki, mis Sodankylä kolmeks jagavad, on suured jõed

Seejärel tuli paar miinuskraadi juurde ja kõik kattus imeilusa tuhksuhkruga. Päevad olid päikeselised, nii et kõik sillerdas ja säras ning oli muinasjutulistes pastelsetes toonides, mida kirjeldada on keeruline. 

Puud olid ehitud jäätunud niidikestega, mis päikesevalguses särasid. 

Magustoit tuhksuhkruga

Laupäeval oli taevas pilvine ja ilm mossis. Läksime uudistama Kommattivaarat, kus asub laiaulatuslik sportimispiirkond. Seal on lasketiir, suur Disc-Golfi park, erineva pikkusega jooksu(suusa)rajad, saun ja talisuplemine ja muidugi suur suusamägi. See on küll koertele off-limits, aga praegusel ajal, mil pole seal hea joosta ega suusatada, ei kohanud me seal kedagi. Peale oma tuttavate, kelle koeraga Remmi sai esmakordselt tutvust teha. Me ronisime suusamäe otsa ka, aga sellest mul pilditõestust ei ole, kuna seal oli nii paks udu, et mingist vaatest võisime ainult unistada. Aga siin on siis pilt ühest porost, keda me enne tee ääres nägime:

Pühapäeval seadsime suuna Pittiovaara poole, kus kuuldavasti pidi olema uhke kanjon. Ilm oli soe, sula ja sopane. Väikese otsimisega leidsime õige koha ka üles. Kahe kivise mäeselja vahelt jooksis sügav org, mis oli  samuti kive täis. Vaated olid imelised ja turnida saime taas omajagu. Kõigepealt kõndisime piki ühe mäe selga kuni oru lõpuni ja seejärel ronisime teise mäe seljale ja kõndisime vastassuunas tagasi. Kanjonis sees käisime ka korra, kuid kuna see oli kaetud suurte libedate kividega ja seal liikumine väga jalgumurdev tundus, siis ronisime sealt välja tagasi.

Vahetult enne toreda jalutuskäigu lõppu otsustas Remmi meile väheke šokiteraapiat teha, aga lõpp hea-kõik hea :)

Perepilt. Remmi oma kivikesega on ka pildil esindatud.

Keerdus puu

Solvunud konn, kes jäeti eemale ootama, kuni me ääre pealt alla käisime vaatamas

See äkki ongi see päkapikk, kes Kitineni ääres elab

Ja lõpetuseks pildiseeria ühest toredast sellist, kes tahtis meid näha, aga ilma hüppamata see kuidagi ei õnnestunud :)

Ületame nabapiiri...

...aga tegelikult ei järgne nüüd mingit vallatut või nilbet kirjeldust, kuna soomlased tähistavad sellise toreda sõnaga (napapiiri) hoopis polaarjoont. 

Kõige pealt alustaks siis algusest ja mainiks, et öine ligi 1000-kilomeetrine autosõit ei ole minu jaoks seiklus, mida teistelegi soovitada. Õnneks suutsin endale kaubelda esimese vahetuse, nii et minu sõit viis Helsingist Jyväskyläni ja seejärel sain teatepulga edasi anda.

Pärast unetut ööd ei saanud aga kohale jõudes magusasse unne jääda, vaid tuli organiseerida enda uude koju mõned hädavajalikud asjad, mis seal veel puudu olid. Näiteks voodi. Seega sain tundide viisi kadedusega jälgida, kuidas Remmi mõnusalt oma pesas nohiseb, kui mul polnud tooli, kus istudagi :D

Kodu on muidu tore väike ridaelamuboks. Igas korteris ja ridaelamus on siin ka saun - soomlaste puhul ilmselt kohustuslik element :) Meie kodu on Sodankylä piiril, aga keskus on mõnusas jalutuskäigukauguses. Meie maja taga on imepisikene männimetsariba koos mustikatega. Mände, pohli ja mustikaid siin ikka jagub. Sel põhjusel ma ka ei kiirustanud kohe looduselamuste jagamisega, kuna selliseid marju ja puid on kodumaalgi palju nähtud :D

Esimestel päevadel käisime keskuses, rabas ja niisama kodu ümbruses jalutamas. 

Kõige tähtsam päev oli aga pühapäev, kuna siis nägin ma lõpuks kohalikke põhjapõtru (ja ronisime toreda mäe otsa). Sõitsime veidi Sodankyläst välja Orajärvi lähistele ja leidsime juhusliku teejupi, mis tundus jalutamiseks sobilik. Kõigepealt pidime muidugi ootama kuni seltskond põhjapõtru rada ületasid, mitmel ilusad neoonroosad kaelarihmad kaelas. Eesmärgiks sai meil ronida ühe mäe otsa ja kui tee üsna alguses juba ära lõppes, tegime endale oma raja ehk siis turnisime kivide otsas päris korralikult, kuni lõpuks ka tippu jõudsime. Ilm kahjuks nöökis, nii et vaade oli udulooriga kaetud, aga ilus oli sellegipoolest. 

22.10 jalutuskäik Sodakyläs 

23.10 jalutasime rabas

23.10

23.10

23.10 "Ma pean siin istuma?"

23.10

24.10 tehisjärve ääres

25.10 Porooooo :)

25.10 Hakkame mäkke minema

25.10 Aga tee sai otsa, lähme ikka edasi

25.10 

25.10

25.10

25.10

25.10