Üle polaarjoone: Ületame nabapiiri...

...aga tegelikult ei järgne nüüd mingit vallatut või nilbet kirjeldust, kuna soomlased tähistavad sellise toreda sõnaga (napapiiri) hoopis polaarjoont.

Kõige pealt alustaks siis algusest ja mainiks, et öine ligi 1000-kilomeetrine autosõit ei ole minu jaoks seiklus, mida teistelegi soovitada. Õnneks suutsin endale kaubelda esimese vahetuse, nii et minu sõit viis Helsingist Jyväskyläni ja seejärel sain teatepulga edasi anda.

Pärast unetut ööd ei saanud aga kohale jõudes magusasse unne jääda, vaid tuli organiseerida enda uude koju mõned hädavajalikud asjad, mis seal veel puudu olid. Näiteks voodi. Seega sain tundide viisi kadedusega jälgida, kuidas Remmi mõnusalt oma pesas nohiseb, kui mul polnud tooli, kus istudagi :D

Kodu on muidu tore väike ridaelamuboks. Igas korteris ja ridaelamus on siin ka saun - soomlaste puhul ilmselt kohustuslik element :) Meie kodu on Sodankylä piiril, aga keskus on mõnusas jalutuskäigukauguses. Meie maja taga on imepisikene männimetsariba koos mustikatega. Mände, pohli ja mustikaid siin ikka jagub. Sel põhjusel ma ka ei kiirustanud kohe looduselamuste jagamisega, kuna selliseid marju ja puid on kodumaalgi palju nähtud :D

Esimestel päevadel käisime keskuses, rabas ja niisama kodu ümbruses jalutamas.

Kõige tähtsam päev oli aga pühapäev, kuna siis nägin ma lõpuks kohalikke põhjapõtru (ja ronisime toreda mäe otsa). Sõitsime veidi Sodankyläst välja Orajärvi lähistele ja leidsime juhusliku teejupi, mis tundus jalutamiseks sobilik. Kõigepealt pidime muidugi ootama kuni seltskond põhjapõtru rada ületasid, mitmel ilusad neoonroosad kaelarihmad kaelas. Eesmärgiks sai meil ronida ühe mäe otsa ja kui tee üsna alguses juba ära lõppes, tegime endale oma raja ehk siis turnisime kivide otsas päris korralikult, kuni lõpuks ka tippu jõudsime. Ilm kahjuks nöökis, nii et vaade oli udulooriga kaetud, aga ilus oli sellegipoolest.