Teisipäev, 3. november 2015

Avastamisretkedel

Eelmisel nädalal käisime läbi erinevaid teid, et Sodankyläs paremini orienteeruda oskaks.
Teisel pool jõge, keskuse pool, oleme aga jalutamas ainult korra käinud(see viga saab ilmselt sel nädalal parandatud), kui läksime uudistama jõeäärset promenaadi. 
Kitineni ja Jeesiöjoki jõgede kaldal kulgeb ilus mõnekilomeetrine promenaad sillakeste ja infotahvlitega. Promenaad algab Kitineni kaldalt, teeb tiiru väikesel poolsaarel(Pappilanniemi), mille juures saavad kaks jõge kokku ja jätkub juba Jeesiöjoki kaldal. See rada on osaliselt ka valgustatud, nii sobib ilmselt jalutamiseks ka pimedal ja lumisel ajal. 
Kitineni kaldal, üsna promenaadi alguses, on kunagine saamide külapaik. Nüüd aga elavad seal vist päkapikud :)

Jõeäärne promenaad
Kitinen (pildil) ja Jeesiöjoki, mis Sodankylä kolmeks jagavad, on suured jõed

Seejärel tuli paar miinuskraadi juurde ja kõik kattus imeilusa tuhksuhkruga. Päevad olid päikeselised, nii et kõik sillerdas ja säras ning oli muinasjutulistes pastelsetes toonides, mida kirjeldada on keeruline. 

Puud olid ehitud jäätunud niidikestega, mis päikesevalguses särasid. 

Magustoit tuhksuhkruga



Laupäeval oli taevas pilvine ja ilm mossis. Läksime uudistama Kommattivaarat, kus asub laiaulatuslik sportimispiirkond. Seal on lasketiir, suur Disc-Golfi park, erineva pikkusega jooksu(suusa)rajad, saun ja talisuplemine ja muidugi suur suusamägi. See on küll koertele off-limits, aga praegusel ajal, mil pole seal hea joosta ega suusatada, ei kohanud me seal kedagi. Peale oma tuttavate, kelle koeraga Remmi sai esmakordselt tutvust teha. Me ronisime suusamäe otsa ka, aga sellest mul pilditõestust ei ole, kuna seal oli nii paks udu, et mingist vaatest võisime ainult unistada. Aga siin on siis pilt ühest porost, keda me enne tee ääres nägime:



Pühapäeval seadsime suuna Pittiovaara poole, kus kuuldavasti pidi olema uhke kanjon. Ilm oli soe, sula ja sopane. Väikese otsimisega leidsime õige koha ka üles. Kahe kivise mäeselja vahelt jooksis sügav org, mis oli  samuti kive täis. Vaated olid imelised ja turnida saime taas omajagu. Kõigepealt kõndisime piki ühe mäe selga kuni oru lõpuni ja seejärel ronisime teise mäe seljale ja kõndisime vastassuunas tagasi. Kanjonis sees käisime ka korra, kuid kuna see oli kaetud suurte libedate kividega ja seal liikumine väga jalgumurdev tundus, siis ronisime sealt välja tagasi.
Vahetult enne toreda jalutuskäigu lõppu otsustas Remmi meile väheke šokiteraapiat teha, aga lõpp hea-kõik hea :)


Perepilt. Remmi oma kivikesega on ka pildil esindatud.


Keerdus puu

Solvunud konn, kes jäeti eemale ootama, kuni me ääre pealt alla käisime vaatamas



See äkki ongi see päkapikk, kes Kitineni ääres elab


Ja lõpetuseks pildiseeria ühest toredast sellist, kes tahtis meid näha, aga ilma hüppamata see kuidagi ei õnnestunud :)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar