Rovaniemi lennujaama tagasi jõudes oleksin pidanud 2 tundi bussi ootama, nii et kujutage ette mu õnne, kui ma jalutasin õigesse peatusesse ja sinna täpselt üks väike marsruuttakso ette sõitis, Sodankylä kiri ees säramas. Astusin sisse, soetasin pileti ja kirjutasin Veikole oma suurest vedamisest. Kümme sekundit hiljem sain kõne: "Tule kohe välja! Me oleme viie minuti pärast lennujaamas, tulime Remmiga sind üllatama." Tore üllatus, kuigi üllatusmoment kujunes natuke teistsuguseks, kui ette kujutatud oli :)
Lumi on metsa vahel juba umbes põlvini, aga sellest pole hullu midagi. Kartsin küll, et sügava lumega metsa ei pääse, aga õnneks eksisin. Nimelt kohalikud on enda mootorsaanid välja ajanud ja paarutavad nendega igal pool ringi. Mootorsaani jälgedes on aga väga hea metsas jalutada. Remmi on endiselt lumest ülimas vaimustuses - ta on vist üks õige talvekoer ikka. Uuristab peaga lume sisse koopaid, püherdab ja jookseb ülientusiastlikult edasi-tagasi, sest lumi on maas!! Jee!
Mina aga mõtlen, et mis siis nüüd tehakse? Pildistamiseks eriti tingimusi pole - esiteks on isegi valgel ajal veidi hämar, teiseks palju ma neid valgeid puid ja lumevälju ikka pildistan? Värvide "kadumisega" on enamik kohad üsna ühte nägu läinud. Õnneks temperatuur on endiselt väga mõistlik (-5 kraadi päeval), seega jalutuskäike pole külma tõttu lühemaks pidanud jätma.
Oleksingi kirjutanud, kuidas me sel nädalavahetusel Rovaniemi läheme, aga seegi üritus jäi hoopis ära. Tubaseid tegevusi on mul muidu küllaga - võtsin pliiatsid ja paberid kaasa ja hulga raamatuid, võiksin selle ebaloogilise soome keele õpiku jälle kätte võtta, võiksin ootele jäänud projektidega edasi tegeleda või mingit toredat käsitööd teha(kui materjalid soetada). Valikut on, nii et tuleb lihtsalt kuskilt alustada :)
 |
| Lumest joobunud |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar