Vahepeal satun lugema mõne oma tuttava välismaa-blogi (blogid on ikka lahedad asjad küll, nii hea end kursis hoida teiste tegemistega või saada vahetu kogemus mingist põnevast riigist/linnast/kohast) ja mõtlen, et ma olen ikka täitsa haruldus, tulles põhja poole. Enamasti on mineku eesmärgiks vist soojus ja palmid ja merelained, mitte pimedad lumised talveööd ja virmalised (mida ma veel näinud kahjuks pole, aga pole öösiti ka varitsemas käinud). Olen ise ka pigem soojalemb ja samas on huvitav näha teistsugust kultuuri, aga siin on seevastu oma võlud. Kodune tunne, aga ometi nii teistmoodi. Polegi ammu üht korralikku talve näinud ja siin saan seda kindlasti näha oi-oi kui palju. Lisaks on minu jaoks linnamelust, kultuurielamustest ja arhitektuurist veel põnevam huvitav loodus. Nii kaua kuni siin veel valgust on (hetkel u. 8.30-16.00), saan siin küllaga looduses mütata.
Minult on küsitud, mida ma siin siis teen. Ja hetkel ongi minu päeva lemmikosaks pikad päevased jalutuskäigud. Peangi hakkama uusi radu leiutama, sest ümbruskond on enamjaolt juba läbi uuritud.
Siinoldud aja jooksul on ka mõned tähelepanekud tekkinud. Elu Sodankyläs paistab vaikne ja turvaline. Jalgrattad, lapsevankrid, muruniidukid jäetakse ukse ette muretsemata, et need sealt ära kaovad. Ühishoovis asuvate panipaikade seintel on korralikud tulekustutikapid ja lumelabidad ja need kustutid ja labidad on päriselt ka seal, mitte ei ole ära veetud. Üldse ei paista siinsetel inimestel olevat sellist privaatsusevajadust nagu Eestis palju kohtab. Näiteks on siin väga haruldane vaatepilt, kui maja ümber on aed. Enamik ridaelamubokse, ühepereelamuid (neid paistab vähem olevat) on ilma aedateta. Koerte jaoks on ehitatud eraldi aedikud.
Minult on küsitud, mida ma siin siis teen. Ja hetkel ongi minu päeva lemmikosaks pikad päevased jalutuskäigud. Peangi hakkama uusi radu leiutama, sest ümbruskond on enamjaolt juba läbi uuritud.
Siinoldud aja jooksul on ka mõned tähelepanekud tekkinud. Elu Sodankyläs paistab vaikne ja turvaline. Jalgrattad, lapsevankrid, muruniidukid jäetakse ukse ette muretsemata, et need sealt ära kaovad. Ühishoovis asuvate panipaikade seintel on korralikud tulekustutikapid ja lumelabidad ja need kustutid ja labidad on päriselt ka seal, mitte ei ole ära veetud. Üldse ei paista siinsetel inimestel olevat sellist privaatsusevajadust nagu Eestis palju kohtab. Näiteks on siin väga haruldane vaatepilt, kui maja ümber on aed. Enamik ridaelamubokse, ühepereelamuid (neid paistab vähem olevat) on ilma aedateta. Koerte jaoks on ehitatud eraldi aedikud.
Rääkides koertest, siis kui tahad pakkuda koerale palju liikumist ja seda ka vabaduses, siis tuleb vist olla jahimees ja koeraga jahil käia. Koerad lahti olla ei tohi (ja ei ole ka kuigi turvaline, sest siin on tohutult palju põhjapõtru, jäneseid, rebaseid, oravaid ja muid loomi) ja mingit alternatiivi vabalt liikumiseks ka siin pole. Olgu, Sodankyläs on uhkete kirjadega "koerapark", mis on kividega kaetud kümme ruutmeetrit, mille keskel on post. Aga paraku ei saaks seal isegi chihuahua-mõõtu koer hoogu sisse, rääkimata suuremast, kelle jaoks on see puhas mõnitus. Käisin seda Remmiga vaatamas ja ta seisis ukse juures ja ootas, et me juba edasi jalutaks, kuna nii väikeses aedikus midagi teha küll ei ole. Niisama jalutamiseks on head kergliiklusteed ja palju toredaid kohti, aga vahel tahaks ju vabalt kasvõi pallile järele joosta...
 |
| Juhhuu, mul on nii lõbus siin koerapargis |
Siis olen veel märganud, et siin jälgitakse kõnniteedel väga hoolega parempoolset liiklust. Eks see ole Eestis ka nii, aga seal on ikka rohkem juhuslik, vähemalt minule pole see eraldi silma hakanud. Ma olen Remmiga harjunud pigem vasakul pool käima, kuna mul on mugavam, kui Remmi on mu vasakul küljel(kõrvalkäimise pool ka ju) ja teeserva pool mitte keskel. Aga siin läheme ikka paremale, kui ei taha kellegagi kokku põrgata, kuna 90% juhtudest jalutatakse/sõidetakse rattaga just paremal pool.
See ei tule vist kellelegi üllatuseks, et ma pole kohanud veel ühtki mossis/torssis ega isegi neutraalset teenindajat. Seninähtutest kõik on olnud rõõmsa olekuga ja naeratavad. Eks neil ongi põhjust rahul olla, kui töötingimused nii head on. Poodide lahtiolekuajad on lühemad ja pühadel on poed kinni (mitte-toidupoed on enamjaolt ka pühapäeviti kinni) ning palk vastab ilmselt normaalsele tasemele (uurinud küll pole, aga kuna siin isegi koristaja palk on väga mõistlik ja normile vastav, siis küllap ka teenindaja palk seda on).
Osavalt teemalt vahetades mainiksin, et meil tuli lumi maha. Eks ole näha, kas see püsima jääb, sest see on jõudnud juba sulada ja juurde sadada, aga hetkel on valge vaip maas ja sajab ka juurde. Remmi võttis lume vastu samasuguse entusiasmiga nagu iga uue aastaajaga kaasneva - püherdades (talvel püherdab lumes, kevadel lume alt sulanud niiskes heinas, suvel värskel murul. Vaid sügisel ei ole midagi konkreetset, kus talle püherdada meeldiks)
Nädalavahetusel käisime ka mõnusal pikal rabarajal. See raba oli väga suur ja harjumatult lage. Talviseks ajaks on sinna ka mootorsaaniteed ära märgitud, mis võib päris põnev kogemus olla. Me jalutasime väikese vaatetornini ja ringiga tagasi. Kahes kohas olid ka korralikud grillikohad, kus ka külmal ajal mõnus grillida oleks. Kokku oli see rabaring umbes 8 km.
Ja seekord lisan lõpetuseks pildid mu meelelahutusest. Telekat, kust keelt õppida ja millega niisama aega surnuks lüüa, mul veel õnneks/kahjuks ei ole, aga selle asemel sain lahenduse müsteeriumile, miks sihvkad linnumajast nii kiiresti ära kaovad ja kes nende koori maha viskab. See linnumaja on suure toa akna taga, nii et saan jälgida nii sulelisi kui karvaseid "linde."
See ei tule vist kellelegi üllatuseks, et ma pole kohanud veel ühtki mossis/torssis ega isegi neutraalset teenindajat. Seninähtutest kõik on olnud rõõmsa olekuga ja naeratavad. Eks neil ongi põhjust rahul olla, kui töötingimused nii head on. Poodide lahtiolekuajad on lühemad ja pühadel on poed kinni (mitte-toidupoed on enamjaolt ka pühapäeviti kinni) ning palk vastab ilmselt normaalsele tasemele (uurinud küll pole, aga kuna siin isegi koristaja palk on väga mõistlik ja normile vastav, siis küllap ka teenindaja palk seda on).
Osavalt teemalt vahetades mainiksin, et meil tuli lumi maha. Eks ole näha, kas see püsima jääb, sest see on jõudnud juba sulada ja juurde sadada, aga hetkel on valge vaip maas ja sajab ka juurde. Remmi võttis lume vastu samasuguse entusiasmiga nagu iga uue aastaajaga kaasneva - püherdades (talvel püherdab lumes, kevadel lume alt sulanud niiskes heinas, suvel värskel murul. Vaid sügisel ei ole midagi konkreetset, kus talle püherdada meeldiks)
Nädalavahetusel käisime ka mõnusal pikal rabarajal. See raba oli väga suur ja harjumatult lage. Talviseks ajaks on sinna ka mootorsaaniteed ära märgitud, mis võib päris põnev kogemus olla. Me jalutasime väikese vaatetornini ja ringiga tagasi. Kahes kohas olid ka korralikud grillikohad, kus ka külmal ajal mõnus grillida oleks. Kokku oli see rabaring umbes 8 km.
Ja seekord lisan lõpetuseks pildid mu meelelahutusest. Telekat, kust keelt õppida ja millega niisama aega surnuks lüüa, mul veel õnneks/kahjuks ei ole, aga selle asemel sain lahenduse müsteeriumile, miks sihvkad linnumajast nii kiiresti ära kaovad ja kes nende koori maha viskab. See linnumaja on suure toa akna taga, nii et saan jälgida nii sulelisi kui karvaseid "linde."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar