Hei-hei Lapimaa!

Suve lõpus Lapimaa mõtteid mõlgutama hakates tegime plaani olla mõnusalt plaanita ehk siis minna asjade kulgemisega lihtsalt kaasa. Mul ei olnud eesmärki kauaks ma siia tulen või mida täpselt teen. Siiski kujutasin ette, et jään kauemaks, äkki lähen siin tööle või mõnele kursusele, aga juba sügisel, kui reaalselt kolimiseks läks, olid asjalood juba natuke muutunud. Seega nüüd, pärast kolme kuud Lapimaal sumpamist, on aeg saapad lumest puhtaks pühkida... ja Eesti lumega katta :).

Sodankylä mulle meeldib. On ainult mõni põhjus, miks ma siin elada ei saa. Siin on küll väga lumine ja külm (ka suvel on jahedam), aga sellest veel määravam on see, et see ei asu Eestis. Kui tegemist oleks Eesti külaga, siis ma ilmselt juba elaksin seal. Sodankylä on vajalike asjade kättesaadavuse ja jalutamisvõimaluste poolest täpselt õige kompott minu maitsemeelele. 

Mõnda juhuslikku mõtet veel jagaksin, enne kui selle blogi puhkusele saadan. 

Esiteks, kuigi juba kuskil mainitud, olen siiani positiivselt üllatunud siinsete temperatuuride ja valgusolude üle. Ma kujutasin ette, et novembris läheb kottpimedaks ja igapäevane temperatuur on -30. Muidugi ei pea omama selliseid veidraid eelarvamusi, aga millegipärast ma siiski arvasin, et kui ma juba polaarjoonest üle olen, siis peab ikka külm ja pime olema. Nüüd on tõesti -30 kraadiseid ja külmemaidki päevi päris palju olnud, ent need algasid alles detsembri keskel ja on vahelduva eduga praegugi. Vahelduseks on ikkagi ka mahedamaid päevi. Lisaks ei ole siin nii pime midagi. Iga päev on arvestatavad tunnid päevavalgust, mis siis, et päikest ennast näha ei ole. Suureks pimeduseks ja talvemasenduseks tuleb siiski vist veel rohkem põhja poole suunduda.

Teiseks, Sodankylä on  jõulude eel (ja ajal, aga siis mind ennast siin polnud) ilusaim talvevõlumaa, mida ma näinud olen. Kohalikud on pühendanud väga palju oma aedade ja majade kaunistamisele, mis näeb kargel talveõhtul paksu lumega lihtsalt võrratu välja. Erinevaid tulekesi ja kaunistusi on ohtralt, aga mitte ülepakutult (nagu vist Ameerikas kombeks on). Jõulude eel pakkusid õhtused jalutuskäigud majade vahel väga palju silmailu. Eestis nii ohtralt nendesse tulekestesse ei investeerita ja pole mõtetki - vihmasajus ja musta maaga ei ole see efekt ligilähedanegi. 

Kolmandaks. Ma arvasin, et virmalised on siin sagedasem nähtus. Nägingi neid ainult korra ja need olid ilma värvideta. Uhkest ja vingest värvidemängust, mida suu ammuli vaadata (neid pidi siin ikka olema) jäin kahjuks ilma. Küllap neid oli ka selle aja jooksul, aga mina olin õigel ajal lihtsalt toas. Eks siis tuleb ikkagi Eestis virmalisi hakata püüdma :)

Ja neljandaks. Siin on ilus. Ja siin on väga valge. Ikka nii valge, et maapind, taevas ja paksu lumekihi all olevad puud on kõik ühte värvi. Justkui vaataks laiskade inimeste värvimisraamatut. Ootamatu värvi lisavad liiklusmärgid, mis kogu ülejäänud valge taustal eriti erksad näivad.

Viimastel -30 kraadistel päevadel, mida ma siin nautida sain, tulid ikkagi välja ka kaua peidus olnud värvid. Kaks päeva oli selge ja päike kerkis päeval juba piisavalt üle horisondi, et puuladvad imeilusat aprikoosi karva värvida. Sinine taevas, oranžikad sätendavad puuladvad ja valge maapind. Kirjeldamatult kaunis vaheldus igapäevasele (must-)valgele maailmale. Sellest küll pilte ei ole (ja kindlasti ei jääks sama efekt pildil nähagi), sest sellised miinuskraadid eriti koduümbrusest kaugemale ei meelita. 

Ma Lapimaaga hüvasti jääma ei hakka, see teeks asja liiga kurvaks ja lõplikuks. Äkki tuleme veel tulevikus tuttavaid külastama või Jõuluvana külla, kus jäigi käimata. Seega ütlen sellele paigale soomlasliku hei-hei (see on nii tervitus kui hüvastijätt) ja jällenägemiseni!

Ja tõmban need Lapimaa jutud kokku ühe paksus lumes sumpav koerakesega. Nii lõbus vaatepilt ja ühtlasi on see ka hea trenn :)

                                            

Plaks-plaks vapratele põhjamaalastele

Kui poole detsembrini sain veel elada õndsa avastusega, et hirmujutud ja ettekujutused Lapimaa külmast on ülepaisutatud ja tegelikult on siin ju ülimalt mõnus, siis pidi see kardetud karge tali ükskord ikkagi kohale jõudma. 

Selleks ajaks, kui see siia jõudis, olime meie juba pühadeks Eestisse suundunud ja nautisime sealset niisket jaanipäevailma. Tagasi tulles ootas pakane meid aga ees. Ilmad on küll vahelduvad - oli siin kaks päeva suisa -20st soojem, aga üldiselt on nüüd õnnepäev, kui temperatuur -25st soojem juhtub olema.

Nimelt Remmi jaoks on -25 see kriitiline piir, kui ta veel jalutab õues meelsasti, aga jalad kipuvad juba külmetama isegi käpavahaga kaetuna. Külmemast rääkimata, sest enamik päevi on siiski külmem olnud. Neil päevil, kui külma rohkem kui -30 on, me eriti õues ei käi. Õnneks Remmi on leplik ja ei hakka toas lollusi genereerima. Peame need päevad lihtsalt kuidagi üle elama. Aga kohalike jaoks on see ju argipäev! Nad ei saa seda kannatlikult "üle elada", sest see jääbki korduma... tuleb lihtsalt olukorrast parim võtta. Nad on ikka ühed vaprad ja vintsked sellid, et sellise külmaga on kohanenud. Ega see eestimaine ühtlase temperatuuriga sopa- ja vihmaperiood ka midagi toredat ole, nii et paljud võivad mõelda, et kuidas sealgi elada saab, aga vähemalt ei pea kringliks külmuma!

Täna käisin üle kes-teab-mis aja päris üksinda jalutamas. Remmit -27ga kaasa ei tahtnud võtta. Ise olin isegi tagasi jõudes tänu rohketele vammustele täitsa funktsioneeriv, aga telefon ütles küll "ei, aitäh!" ja lülitas end välja. Isegi tehnika peab siin pommi- ja kuulikindel olema, aga küllap see ongi. Kohalikel on siin aega olnud sobilikult kohaneda ja vastavad abivahendid muretseda. 

Mina ütlen aga küll, et tore, et nägin ja veel toredam, et see pole minu igapäev :)

(Ma tean küll, et Eestis olid ka külmad päevad-ööd, aga see on siiski haruldus, mitte keskmine detsember-jaanuar)

Talvevõlumaa ja Rovaniemi

Pühade ajaks läksime Eestisse ja jaanuari alguses seadsime suuna jälle tagasi. Tagasisõit läks iseenesest hästi, ainult et viimased umbes 4 tundi oli väga raske rahulikult istuda, kuna kõik kohad olid juba istumisest ära väsinud. Sõit osutus ka plaanitust tunnikese pikemaks (kokku 13 tundi), kuna rehvid ei sobinud antud teeoludele ja seega sõitsime aeglaselt ja väga ettevaatlikult. Tore oli aga see, et selle sõidu ajal nägin lõpuks ära esimesed virmalised. Värvidemängu küll polnud - need olid hallid, väga õrna roheka varjundiga, aga nende tantsimist oli sellegipoolest põnev jälgida.

Kohale jõudes ootas meid ees külm ja pakane. Kui esimesed päevad oli õues -25 kraadi, millega käisime veel mitu korda päevas jalutamas, siis kaks umbes -33 kraadist päeva tegid küll tuju natuke morniks. Õue ei tahtnud/saanud minna (eelkõige Remmi külmetavate käppade pärast), auto ei käivitunud ja veel sada häda. Seega järgnevad päevad oma -12 ja -15 temperatuuriga tundusid kui imeline suveaeg nii mulle kui Remmile. Ja naljakas mõelda, et esimene -16, mida me tunda saime, tundus jube-jube külm. Köki-möki :)

Kuna mul uut juttu rohkem pole, siis lisan siia paar ootele jäänud lugu koos piltidega.

Detsembri keskel, kui me veel Sodankyläs olime ja Eestis plusskraadid ning pori laius, avastasin, et olen siinse paksu lumega nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Ometigi ei ole selline paks lumi eestlasele harilik nähtus, sest isegi, kui kodumaale lund jagatakse, siis mitte sellistes kogustes.

Siin on lumi juba ammu julgelt üle põlve ja aegajalt sajab juurdegi. Teerajalt ei tasu kõrvale astuda - asjaolu, mis mul mitmeid kordi meelest on läinud. Mõtlen, et astun korra kõrvale, et millestki pilti teha ja leian end järsku sügavas pehmes lumes.

Seetõttu otsustasin käia jalutamas värske pilguga, proovides seda lumist ilu nii enda mällu talletada kui ka pildile püüda. Muidu ei pruugi märgatagi, kuidas lumi loodust ehib, kui sellele eraldi tähelepanu ei pööra. Samad tuttavad rajad said minu jaoks jälle huvitavaks, kuna enda ette vaatamise asemel nautisin taas talvevõlumaad.

Viimasel pühapäeval enne ärasõitu võtsime ette ka retke Rovaniemi. See sattus ka külmale päevale, nimelt oli rohkem kui 20 miinuskraadi, seega jalutamisele me eriti aega ei kulutanud ja keskendusime poodlemisele, milleks me tegelikult sinna ka läksime. Kõige viljakamaks osutus harilik Prisma, mis on ka suurim, kus ma eales käinud olen (seal on müügil kõike - külmkappide ja pliitideni välja). Meiegi pidime vahepeal tegema pausi ja siis suurde poodi naasma, kuna ühe korraga seda läbi käia oleks liiga väsitav. Saime oma noosi kätte ja hakkasime tagasi suunduma. Korra tegime peatuse Jõuluvana küla juures, ent seekord sinna siiski ei läinud, kuna kell juba üsna palju oli. 

Selline tore valgusemäng paistis taamal.

Autoretk Põhjamaal

Ärkasime ühel laupäeval (5. detsembril) varakult, et võtta ette retk Saariselkässe, kus pidavat olema uhke vaatega suusamägi. Tee viis meid põhja poole. Läbisime Vuotso küla, mis on kõige lõunapoolsem saami küla. Alates Vuotsost läksid ka teeviited kakskeelseks - kohanimed olid märgitud soome ja saami keeles (näiteks Ivalo, Avvil). 

Veel möödusime sellist uhkest kohast nagu Kullaküla (LINK), kus asub ka kullamuuseum, mis on nädalavahetuseti kahjuks kinni. Kodulehe järgi saab kullakülas tunda ehtsat kullapalavikku ise kulda sõeludes (ning leitud kulla saab endale jätta). Suvel tehakse seda välitingimustes ja talvel siseruumides. Tundub täitsa tore, eriti suvel.

Mulle tegi hirmsasti nalja ka see, et selle kandi kuused on kõik pikad ja peenikesed. Hakkasin elavalt ette kujutama, kui "suurejooneline" selline jõulukuusk välja näeks. Kes ikka endale sõidu peal nalja teeb, kui mitte ise :)

Siis läksime Saariselkässe, mis on kõige armsam väike turismikülake. See on suusatajate paradiis oma arvukate radade ja küngastega. Küla kõrval kõrgub Kaunispää (suusa)mägi, mis on 438 m merepinnast. Sinna saab ka autoga kenasti ligi ja nähtavus on mäe otsast väga hea. Käisime korra ringi mäe peal ära ja siis põgenesime autosse tagasi, sest kuigi seal oli väga ilus, siis õues oli umbes -13 kraadi ja mäe otsas oli väga kõva tuul veel lisaks.

Kuna seal läks kiiremini, kui planeeritud oli, siis sõitsime veel edasi Ivalosse (kus ei olnud midagi teha - arvasime, et see on suurem koht) ja seejärel Inarisse. Ivalost Inarisse viiv tee keerutas suurte küngaste ja järvede vahelt, mida sealkandis väga palju on. Inari on saami kultuuri keskus. Seal asub saami muuseum ja looduskeskus Siida, mis annab põhjaliku ülevaate Lapimaa loodusest ja tutvustab saami kultuuri ning ajalugu. Kuigi ma ei ole väga muuseumi-inimene (ma käin seal hea meelega, aga ma enamasti ei loe seal kõiki pisikesi tekste), siis põnevamate asjade kohta lugesin veel juurde ja sain saami kultuuri kohta nii mõndagi teada. Näiteks kasutatakse ära suvist putukate pealetungi põhjapõtrade karjatamisel. Põdrad üritavad putukate eest pakku pääseda, mis aitab karjustel neid märgistamiseks kokku koguda. 

Muuseumis olid ka pildid tänapäeva saamidest. Seal oli inimesi igasugu juuksevärvide ja nahatoonidega, nii et ilma rahvusliku riietusega neid kuidagi eristada pole võimalik. Lisaks on huvitav see, et Inaris on 4 ametlikku keelt - soome keel ja kolm saami keelt.  

Meie ilusale suksule osutus see viimseks pikaks retkeks, kuna mõned päevad hiljem andis ta resoluutselt teada, et tema enam koostööd teha ei suvatse ja seisab parema meelega ühe koha peal.

Tänapäevane saamide liikumisvahend. Põhjapõder on asendunud uhke mootorsaaniga ja kelgu peal on uudseim tehnoloogia - arvutid, telefonid jne.

Tagasiteel algas lumetuisk ja korra sattusime ühe veoauto taha, mis pillutas nii palju lund, et näha ei olnud tõesti mitte midagi peale selle rekka tagatulede. Isegi kaugemale ei saanud jääda, kuna siis oleks tee ära kadunud. Rekkajuht kahjuks märku ei andnud, et kedagi vastu ei tule, aga lõpuks saime temast siiski mööda. Kokku oli see autorännak umbes 400 km pikk. Sodankyllä jõudes oli tunne, nagu saabuks lõunamaale - kena -4 kraadi :)

Poro iga nurga peal

Kõige lihtsam ja tõestatum viis kogeda midagi toredat/ilusat/naljakat, on jätta maha fotoaparaat, millega seda jäädvustada.

Ma olen juba mitu korda sellisesse olukorda sattunud. Näiteks ükskord jooksis praktiliselt kesklinnas meile vastu üks jänes, kes jäi veel tükiks ajaks justkui poseerima. Teine kord oli haruldane päikeseline ja jube külm päev, mis oli aga nii ilus. Päike värvis kõik mõnusalt pastelseks, jõgi auras intensiivselt, oli osaliselt vaba ja osaliselt jäätunud ning kaetud huvitavate jäämoodustistega. Sellest sain küll lisaks mälupildile ka telefonipildi.

Täna läksime aga üsna tavapäraseks saanud jalutuskäigule jõepromenaadil. Seda olen ma juba ühe ja teise nurga alt pildistanud, nii et seekord ei hakanud kaamerat kaasa vedama. Kuna seal kedagi ei olnud, siis mõtlesin, et ehk saan Remmi lahtiselt lumepalli järele jooksmagi lasta. Vaevalt olin selle mõtte ära mõelnud, kui ühest teeotsast promenaadile siiski ka teised jalutajad ilmusid. Täpsemalt siis kaks põhjapõtra. Nad pidid siiajõudmiseks pika tee läbi küla käima, kuna teiselt poolt on promenaad täielikult jõega piiritletud ja jõgi veel jääs ei ole.

Kui olin oma esimese imestuse ära imestanud, panin väheke tempot juurde, kuna esimene põder hakkas õige uljalt edasi sörkima ja ma ei olnud kuigi huvitatud Remmi ja põtrade lähikohtumisest. Remmile põdrad ei meeldi (või siis meeldivad väga-väga, oleneb kuidas võtta) ja põtrade seisukohta ma ei tea, aga kuna tegu on ikkagi üsna massiivse sarvilise loomaga (mitu korda väiksemad kui meie metsade pruun põder, aga kaaluvad ikka üle 100 kg), siis ei soovinud ka katsetada.

Promenaadi keskel, neeme tipu lähedal, on grillikoda ja välikäimlad. Otsustasin seal oodata, kuni porod mööda sörgivad, kuna nad lähenesid kiirelt ja me poleks jõudnud nende eest ära põgeneda. Panin Remmi ühte käimlasse kinni ja ise plaanisin vähemalt telefonigagi pilti teha, kuna ma polnud nii lähedalt jalgsi olles porot näinudki. Ja veel sellises naljakas kohas. Põdrakesed jäid mind eemalt korra imestunult piidlema, aga siis otsustasid, et julgevad ikka mööda minna. Mina olin juba peaaegu valmis pilti tegema, tahtsin veel hetke oodata, et nad mõne meetri lähemale tuleksid, kui mu aiföön (iPhone) mõtles, et "Ahaa, akutase on jõudnud KRIITILISE 43 protsendini. Olen ühe puhkuse ära teeninud." Ja lülitus välja enne, kui ma ühtegi pilti oleks saanud. Mh. MHH.

Kuna nad tundusid ühed mõistlikud porod olevat ja mu endine väike hirm paistis olevat asjatu, siis võtsin Remmi välja ja asusime seekord hoopis ise jälitajate rolli. Aegajalt põdrad seisatasid ja hindasid meid pika pilguga, mistõttu jäime ka meie seisma (kuigi Remmi oleks meeleldi neid lähemalt uurinud), et neid mitte liialt ärritada. Mõnda aega saime niimoodi nende järel kõndida, kuni nad puude vahele põikasid ja meie rahulikult oma teed jätkasime. Selline väike seiklus siis tänases päevas.

Muide, mul ei ole midagi isiklike mälupiltide vastu, paljudes olukordades on need kindlasti väärtuslikumadki kui fotod, aga vahel kohe tahaks pilti ka teha ja oma nähtut teistegagi jagada :)

Aga et päris porota ei jääks, siis lisan siia ühed varasemad pildid:

Ilmataat ja jõulutaat

Kui ma arvasin, et tulen kuskile väga külma kohta, siis minu õnneks see siiski (veel) nii ei ole. Kahtlemata jõuavad ka külmad ilmad siia kohale, ka praegu muutub siin ilm kiiremini kui teismelise tujud. Kui ühel päeval tegin natuke liiga pika jalutuskäigu ja lõpus hoidsin kindaga ninast kinni, et see ikka alles jääks, kuna oli -16 kraadi, siis järgneval päeval olin juba valmistunud. Pakkisin end eriti paksudesse vammustesse ja olin valmis vastu astuma... sellele palavusele, mis mind õues ootas, kuna oli vaid -4 kraadi. Ja edasi on olnud neli päeva 0-lähedane sulailm. Täna hakkas suisa lörtsi sadama.

Kohalikust elust veel nii palju, et siin on (üllatus-üllatus) Soome kelk ehk siis tõukekelk väga au sees. Kui ma siin püsielanik oleksin, siis soetaksin kindlasti endalegi. Nii mõnus tundub kelguga läbi lumise linna tuhiseda - on mugav poes käia (poe ukse taga on kogu aeg paar kelku ka pargitud), saab kerge jalavaevaga ringi liikuda ja tundub üsna lõbus ka. Võib sõbra ka kelgu peale istuma panna, kui soovi on :)

Eile tähistati ka Sodankyläs ameerikalikku "püha" Black Fridayd, mille raames oli enamik kauplusi kauem lahti ja ühtlasi anti jõuluhooaja avapauk. Väikese koha kohta oli üritust kui palju! See hakkas juba kell 5 õhtul. Lasti jõulumuusikat, avatud oli mitu putkat, kus sai kohvi või sooja suppi soetada, sai teha väikese ringi põhjapõtradega (kokku oli kolm põtra, igaühel oma saanike taga ja omavahel olid kõik järjestikku ühendatud. Tagumised põdrad tatsusid väga kuulekalt esimese põdra järgi). Meie sinna sõitma ei läinud, kuna ma ei tahtnud, et lapsukesed minu pärast kauem ootama peaksid, nimelt moodustus pikk järjekord põhiliselt lastest. Lisaks sai juttu ajada uhke jõulumehega :) 

Pool kaheksa suundus rongkäik ühelt platsilt teisele, kus olid veel mõned esinemised ja õhtu lõpetas suurejooneline ilutulestik (see ei jäänud ilmselt eriti alla paljudele uusaasta ilutulestikele mis Eestis on). 

Fotoka suutsin ma maha jätta, nii et lisan mingid udused telefoninikerdised, et natukenegi olustikku edastada. Oli tore ja uhke üritus :)

Lisaks lendas seal ringi mitu drooni (üks oli üsna ilutulestiku lähedal ka, päris julge drooniomanik) ja ühe drooni video on juba kiirelt üles laetud, nii et panen siia ka selle lingi. 

Video:

https://www.facebook.com/korvasamppa/videos/10153360702060369/

Põdrad ja hobused

Kui muidu pidi põhjapõtrade nägemiseks asulast välja sõitma, siis nüüd on põtrade jälgi juba väga asula lähedal ja suisa seeski. Ilmselt liiguvad nad oma talvekodudesse inimese hoole alla, kuna metsas (nii paksu lume sees) on neil juba raske liigelda. Ma ei ole neid maja ümber näinud, aga nende jäljed lähevad küll mööda maja lähedal asuvat kergteed.

See põhjapõdrandus tundub päris põnev. Need pool-kodustatud loomad (keda pidavat Lapimaal kokku olema ligikaudu sama palju kui inimesi) on kõik karjuste omad, metsikuid põhjapõtru siin ei ole. Vahepeal kogutakse loomad kokku, et nad ära lugeda ja vajadusel märgistada. See kogumise protseduur tundub üsna keeruline - nad on ju igal pool :) Soomes võib igast Euroopa Liidu riigi kodanikust saada põhjapõdraomanik, aga Rootsis ja Norras on see õigus vaid saamidel (allikas: kõikvõimas Internet.) 

Talvisel ajal on põhjapõdrarakendiga saanisõidud väga populaarsed. Päris Jõuluvana tunne võiks peale tulla :) Kirjelduse järgi on see rohkem selline spirituaalne mõnus sõit, kuna põdrad on pigem aeglased sörkijad ja metsikut adrenaliinielamust see ilmselt ei paku. Kuna tegemist on turistidele suunatud sõitudega, siis on nii põdra- kui koerarakendi sõitude hinnad muidugi väga kõrged, aga eks paistab, äkki leiame põdrasõiduks sobiva aja ja võimaluse :) 

Kuigi meil on lumi juba paar nädalat olnud, läksin samuti kaasa lumevaimustusega, mis Eestis tekkis, ja läksime avastama üht seni käimata suunda. Kõigepealt vaatasime hobuseid, aga väga lähedale ei julgenud minna, kuigi Remmi arvas, et peaks neile "Auh" ütlema, seega oleks olnud harjumise mõttes hea neid lähemalt vaadata. Need hobused on meie majast umbes kümne minuti tee kaugusel (ühest metsatukast läbi) ja sealt oleme korduvalt mööda jalutanud, aga seekord otsustasime edasi minna teist teed mööda. 

See tee viis väga mõnusasse metsa, kus olid väga head ja tugevad mootorsaanirajad sisse sõidetud. See mets on tõenäoliselt parim(kui ma näiteks homme mingit veel lahedamat kohta ei leia) looduslik jalutamispaik, mis siin läheduses leida on (meie majale väga lähedal on ka hea mets, aga see on ikkagi nii väike, et üle tunni aja seal jalutada ei saa, kui ringiratast käima ei hakka). Meie kõndisime põhiliselt lennujaama ümbritseva tara ääres, aga radu läks metsa vahel ka mujale, nii et avastamist on veelgi. Tagasi otsustasime tulla mööda maanteed ja läbi Sodankylä, nii et kokku tuli üks suur ring. Remmi on igatahes rahul, sõi kõhu täis ja põõnab nüüd. 

Ja eile oli Remmil pesupäev. Ning täna sain talt poole koera jagu lahtist karva ära kammida. Lisaks ülepäevasele kammimisele, mille käigus alati mitu peotäit karvu ära kammin. See koerake on vist üleni karvadega täidetud, muudmoodi see loogiline ei ole :)