Reede, 22. jaanuar 2016

Hei-hei Lapimaa!

Suve lõpus Lapimaa mõtteid mõlgutama hakates tegime plaani olla mõnusalt plaanita ehk siis minna asjade kulgemisega lihtsalt kaasa. Mul ei olnud eesmärki kauaks ma siia tulen või mida täpselt teen. Siiski kujutasin ette, et jään kauemaks, äkki lähen siin tööle või mõnele kursusele, aga juba sügisel, kui reaalselt kolimiseks läks, olid asjalood juba natuke muutunud. Seega nüüd, pärast kolme kuud Lapimaal sumpamist, on aeg saapad lumest puhtaks pühkida... ja Eesti lumega katta :).

Sodankylä mulle meeldib. On ainult mõni põhjus, miks ma siin elada ei saa. Siin on küll väga lumine ja külm (ka suvel on jahedam), aga sellest veel määravam on see, et see ei asu Eestis. Kui tegemist oleks Eesti külaga, siis ma ilmselt juba elaksin seal. Sodankylä on vajalike asjade kättesaadavuse ja jalutamisvõimaluste poolest täpselt õige kompott minu maitsemeelele. 

Mõnda juhuslikku mõtet veel jagaksin, enne kui selle blogi puhkusele saadan. 

Esiteks, kuigi juba kuskil mainitud, olen siiani positiivselt üllatunud siinsete temperatuuride ja valgusolude üle. Ma kujutasin ette, et novembris läheb kottpimedaks ja igapäevane temperatuur on -30. Muidugi ei pea omama selliseid veidraid eelarvamusi, aga millegipärast ma siiski arvasin, et kui ma juba polaarjoonest üle olen, siis peab ikka külm ja pime olema. Nüüd on tõesti -30 kraadiseid ja külmemaidki päevi päris palju olnud, ent need algasid alles detsembri keskel ja on vahelduva eduga praegugi. Vahelduseks on ikkagi ka mahedamaid päevi. Lisaks ei ole siin nii pime midagi. Iga päev on arvestatavad tunnid päevavalgust, mis siis, et päikest ennast näha ei ole. Suureks pimeduseks ja talvemasenduseks tuleb siiski vist veel rohkem põhja poole suunduda.

Teiseks, Sodankylä on  jõulude eel (ja ajal, aga siis mind ennast siin polnud) ilusaim talvevõlumaa, mida ma näinud olen. Kohalikud on pühendanud väga palju oma aedade ja majade kaunistamisele, mis näeb kargel talveõhtul paksu lumega lihtsalt võrratu välja. Erinevaid tulekesi ja kaunistusi on ohtralt, aga mitte ülepakutult (nagu vist Ameerikas kombeks on). Jõulude eel pakkusid õhtused jalutuskäigud majade vahel väga palju silmailu. Eestis nii ohtralt nendesse tulekestesse ei investeerita ja pole mõtetki - vihmasajus ja musta maaga ei ole see efekt ligilähedanegi. 

Kolmandaks. Ma arvasin, et virmalised on siin sagedasem nähtus. Nägingi neid ainult korra ja need olid ilma värvideta. Uhkest ja vingest värvidemängust, mida suu ammuli vaadata (neid pidi siin ikka olema) jäin kahjuks ilma. Küllap neid oli ka selle aja jooksul, aga mina olin õigel ajal lihtsalt toas. Eks siis tuleb ikkagi Eestis virmalisi hakata püüdma :)

Ja neljandaks. Siin on ilus. Ja siin on väga valge. Ikka nii valge, et maapind, taevas ja paksu lumekihi all olevad puud on kõik ühte värvi. Justkui vaataks laiskade inimeste värvimisraamatut. Ootamatu värvi lisavad liiklusmärgid, mis kogu ülejäänud valge taustal eriti erksad näivad.

Viimastel -30 kraadistel päevadel, mida ma siin nautida sain, tulid ikkagi välja ka kaua peidus olnud värvid. Kaks päeva oli selge ja päike kerkis päeval juba piisavalt üle horisondi, et puuladvad imeilusat aprikoosi karva värvida. Sinine taevas, oranžikad sätendavad puuladvad ja valge maapind. Kirjeldamatult kaunis vaheldus igapäevasele (must-)valgele maailmale. Sellest küll pilte ei ole (ja kindlasti ei jääks sama efekt pildil nähagi), sest sellised miinuskraadid eriti koduümbrusest kaugemale ei meelita. 

Ma Lapimaaga hüvasti jääma ei hakka, see teeks asja liiga kurvaks ja lõplikuks. Äkki tuleme veel tulevikus tuttavaid külastama või Jõuluvana külla, kus jäigi käimata. Seega ütlen sellele paigale soomlasliku hei-hei (see on nii tervitus kui hüvastijätt) ja jällenägemiseni!









Ja tõmban need Lapimaa jutud kokku ühe paksus lumes sumpav koerakesega. Nii lõbus vaatepilt ja ühtlasi on see ka hea trenn :)

                                            




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar