Laupäev, 9. jaanuar 2016

Talvevõlumaa ja Rovaniemi

Pühade ajaks läksime Eestisse ja jaanuari alguses seadsime suuna jälle tagasi. Tagasisõit läks iseenesest hästi, ainult et viimased umbes 4 tundi oli väga raske rahulikult istuda, kuna kõik kohad olid juba istumisest ära väsinud. Sõit osutus ka plaanitust tunnikese pikemaks (kokku 13 tundi), kuna rehvid ei sobinud antud teeoludele ja seega sõitsime aeglaselt ja väga ettevaatlikult. Tore oli aga see, et selle sõidu ajal nägin lõpuks ära esimesed virmalised. Värvidemängu küll polnud - need olid hallid, väga õrna roheka varjundiga, aga nende tantsimist oli sellegipoolest põnev jälgida.

Kohale jõudes ootas meid ees külm ja pakane. Kui esimesed päevad oli õues -25 kraadi, millega käisime veel mitu korda päevas jalutamas, siis kaks umbes -33 kraadist päeva tegid küll tuju natuke morniks. Õue ei tahtnud/saanud minna (eelkõige Remmi külmetavate käppade pärast), auto ei käivitunud ja veel sada häda. Seega järgnevad päevad oma -12 ja -15 temperatuuriga tundusid kui imeline suveaeg nii mulle kui Remmile. Ja naljakas mõelda, et esimene -16, mida me tunda saime, tundus jube-jube külm. Köki-möki :)

Kuna mul uut juttu rohkem pole, siis lisan siia paar ootele jäänud lugu koos piltidega.

Detsembri keskel, kui me veel Sodankyläs olime ja Eestis plusskraadid ning pori laius, avastasin, et olen siinse paksu lumega nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Ometigi ei ole selline paks lumi eestlasele harilik nähtus, sest isegi, kui kodumaale lund jagatakse, siis mitte sellistes kogustes.

Siin on lumi juba ammu julgelt üle põlve ja aegajalt sajab juurdegi. Teerajalt ei tasu kõrvale astuda - asjaolu, mis mul mitmeid kordi meelest on läinud. Mõtlen, et astun korra kõrvale, et millestki pilti teha ja leian end järsku sügavas pehmes lumes.

Seetõttu otsustasin käia jalutamas värske pilguga, proovides seda lumist ilu nii enda mällu talletada kui ka pildile püüda. Muidu ei pruugi märgatagi, kuidas lumi loodust ehib, kui sellele eraldi tähelepanu ei pööra. Samad tuttavad rajad said minu jaoks jälle huvitavaks, kuna enda ette vaatamise asemel nautisin taas talvevõlumaad.









Viimasel pühapäeval enne ärasõitu võtsime ette ka retke Rovaniemi. See sattus ka külmale päevale, nimelt oli rohkem kui 20 miinuskraadi, seega jalutamisele me eriti aega ei kulutanud ja keskendusime poodlemisele, milleks me tegelikult sinna ka läksime. Kõige viljakamaks osutus harilik Prisma, mis on ka suurim, kus ma eales käinud olen (seal on müügil kõike - külmkappide ja pliitideni välja). Meiegi pidime vahepeal tegema pausi ja siis suurde poodi naasma, kuna ühe korraga seda läbi käia oleks liiga väsitav. Saime oma noosi kätte ja hakkasime tagasi suunduma. Korra tegime peatuse Jõuluvana küla juures, ent seekord sinna siiski ei läinud, kuna kell juba üsna palju oli. 




Selline tore valgusemäng paistis taamal.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar