Kui poole detsembrini sain veel elada õndsa avastusega, et hirmujutud ja ettekujutused Lapimaa külmast on ülepaisutatud ja tegelikult on siin ju ülimalt mõnus, siis pidi see kardetud karge tali ükskord ikkagi kohale jõudma.
Selleks ajaks, kui see siia jõudis, olime meie juba pühadeks Eestisse suundunud ja nautisime sealset niisket jaanipäevailma. Tagasi tulles ootas pakane meid aga ees. Ilmad on küll vahelduvad - oli siin kaks päeva suisa -20st soojem, aga üldiselt on nüüd õnnepäev, kui temperatuur -25st soojem juhtub olema.
Nimelt Remmi jaoks on -25 see kriitiline piir, kui ta veel jalutab õues meelsasti, aga jalad kipuvad juba külmetama isegi käpavahaga kaetuna. Külmemast rääkimata, sest enamik päevi on siiski külmem olnud. Neil päevil, kui külma rohkem kui -30 on, me eriti õues ei käi. Õnneks Remmi on leplik ja ei hakka toas lollusi genereerima. Peame need päevad lihtsalt kuidagi üle elama. Aga kohalike jaoks on see ju argipäev! Nad ei saa seda kannatlikult "üle elada", sest see jääbki korduma... tuleb lihtsalt olukorrast parim võtta. Nad on ikka ühed vaprad ja vintsked sellid, et sellise külmaga on kohanenud. Ega see eestimaine ühtlase temperatuuriga sopa- ja vihmaperiood ka midagi toredat ole, nii et paljud võivad mõelda, et kuidas sealgi elada saab, aga vähemalt ei pea kringliks külmuma!
Täna käisin üle kes-teab-mis aja päris üksinda jalutamas. Remmit -27ga kaasa ei tahtnud võtta. Ise olin isegi tagasi jõudes tänu rohketele vammustele täitsa funktsioneeriv, aga telefon ütles küll "ei, aitäh!" ja lülitas end välja. Isegi tehnika peab siin pommi- ja kuulikindel olema, aga küllap see ongi. Kohalikel on siin aega olnud sobilikult kohaneda ja vastavad abivahendid muretseda.
Mina ütlen aga küll, et tore, et nägin ja veel toredam, et see pole minu igapäev :)
(Ma tean küll, et Eestis olid ka külmad päevad-ööd, aga see on siiski haruldus, mitte keskmine detsember-jaanuar)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar