Laupäev, 9. jaanuar 2016

Autoretk Põhjamaal

Ärkasime ühel laupäeval (5. detsembril) varakult, et võtta ette retk Saariselkässe, kus pidavat olema uhke vaatega suusamägi. Tee viis meid põhja poole. Läbisime Vuotso küla, mis on kõige lõunapoolsem saami küla. Alates Vuotsost läksid ka teeviited kakskeelseks - kohanimed olid märgitud soome ja saami keeles (näiteks Ivalo, Avvil). 

Veel möödusime sellist uhkest kohast nagu Kullaküla (LINK), kus asub ka kullamuuseum, mis on nädalavahetuseti kahjuks kinni. Kodulehe järgi saab kullakülas tunda ehtsat kullapalavikku ise kulda sõeludes (ning leitud kulla saab endale jätta). Suvel tehakse seda välitingimustes ja talvel siseruumides. Tundub täitsa tore, eriti suvel.

Mulle tegi hirmsasti nalja ka see, et selle kandi kuused on kõik pikad ja peenikesed. Hakkasin elavalt ette kujutama, kui "suurejooneline" selline jõulukuusk välja näeks. Kes ikka endale sõidu peal nalja teeb, kui mitte ise :)




Siis läksime Saariselkässe, mis on kõige armsam väike turismikülake. See on suusatajate paradiis oma arvukate radade ja küngastega. Küla kõrval kõrgub Kaunispää (suusa)mägi, mis on 438 m merepinnast. Sinna saab ka autoga kenasti ligi ja nähtavus on mäe otsast väga hea. Käisime korra ringi mäe peal ära ja siis põgenesime autosse tagasi, sest kuigi seal oli väga ilus, siis õues oli umbes -13 kraadi ja mäe otsas oli väga kõva tuul veel lisaks.






Kuna seal läks kiiremini, kui planeeritud oli, siis sõitsime veel edasi Ivalosse (kus ei olnud midagi teha - arvasime, et see on suurem koht) ja seejärel Inarisse. Ivalost Inarisse viiv tee keerutas suurte küngaste ja järvede vahelt, mida sealkandis väga palju on. Inari on saami kultuuri keskus. Seal asub saami muuseum ja looduskeskus Siida, mis annab põhjaliku ülevaate Lapimaa loodusest ja tutvustab saami kultuuri ning ajalugu. Kuigi ma ei ole väga muuseumi-inimene (ma käin seal hea meelega, aga ma enamasti ei loe seal kõiki pisikesi tekste), siis põnevamate asjade kohta lugesin veel juurde ja sain saami kultuuri kohta nii mõndagi teada. Näiteks kasutatakse ära suvist putukate pealetungi põhjapõtrade karjatamisel. Põdrad üritavad putukate eest pakku pääseda, mis aitab karjustel neid märgistamiseks kokku koguda. 

Muuseumis olid ka pildid tänapäeva saamidest. Seal oli inimesi igasugu juuksevärvide ja nahatoonidega, nii et ilma rahvusliku riietusega neid kuidagi eristada pole võimalik. Lisaks on huvitav see, et Inaris on 4 ametlikku keelt - soome keel ja kolm saami keelt.  


Meie ilusale suksule osutus see viimseks pikaks retkeks, kuna mõned päevad hiljem andis ta resoluutselt teada, et tema enam koostööd teha ei suvatse ja seisab parema meelega ühe koha peal.


Tänapäevane saamide liikumisvahend. Põhjapõder on asendunud uhke mootorsaaniga ja kelgu peal on uudseim tehnoloogia - arvutid, telefonid jne.


Tagasiteel algas lumetuisk ja korra sattusime ühe veoauto taha, mis pillutas nii palju lund, et näha ei olnud tõesti mitte midagi peale selle rekka tagatulede. Isegi kaugemale ei saanud jääda, kuna siis oleks tee ära kadunud. Rekkajuht kahjuks märku ei andnud, et kedagi vastu ei tule, aga lõpuks saime temast siiski mööda. Kokku oli see autorännak umbes 400 km pikk. Sodankyllä jõudes oli tunne, nagu saabuks lõunamaale - kena -4 kraadi :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar